Jooga ja reikiteraapia
Jooga ja reikiteraapia
teenused

Psühholoogiline nõustamine

Depressioon pole ammu enam mingi pseudoteema.

Depressioon pole ammu enam mingi pseudoteema. Hinnatakse, et käesoleval kümnendil on depressioon üldise hea füüsilise tervise kaotajana esikohal.

Kuidas depressiooni ära tunda?

Kõige põhilisemateks tunnusteks on

  • alanenud meeleolu,
  • huvi- ja elurõõmu kadumine,
  • energia vähenemine.

Lisaks võivad esineda

  • tähelepanu- ja keskendumisvõime alanemine,
  • vähene enesehinnang ja -usaldus,
  • väärtusetuse ja süütunne,
  • pessimistlik suhtumine tulevikku,
  • enda kahjustamise või suitsiidimõtted või teod,
  • häiritud uni,
  • isutus.

Depressiooni on nimetatud ka psühhiaatria külmetushaiguseks (Seligman, 1975), kuna see on niivõrd laialt levinud. Depressiooni all kannatab ligi kaks korda rohkem naisi kui mehi. Selle teke ja kulg on seotud mitmesuguste bioloogiliste, ajalooliste, psühhosotsiaalsete ja elukeskkonda puudutavate muutujatega, nagu näiteks neurotransmitterite funktsioonihäired, depressiooni või alkoholismi esinemine perekonnas, vanemate või vanemliku hoole varane kaotus, hiljutised negatiivsed läbielamised, kriitiline või ebasõbralik elukaaslane, usalduslike lähisuhete ja/või sotsiaalse toetuse puudumine ning madal enesehinnang.

Kuidas aru saada, et inimene kannatab depressiooni all?
Depressioonis inimene on kurvameelne ning nutab tihti, teda vaevab süütunne ning veendumus, et ta petab teiste lootusi. Inimene võib muutuda tavalisest kergemini ärrituvaks, ta on rahutu ja pinges. Väga sügava depressiooni korral võivad inimese emotsioonid sootuks kaduda – nii negatiivsed kui ka positiivsed emotsioonid sumbuvad tuimusesse. Energiat on vähe ja kõikide toimingute tegemine nõuab tohutut pingutust, mistõttu võib inimene loobuda harjumuspärastest tegevustest ning veeta pikki tunde toolil kössitades või voodis lamades. Isegi lugemine ja teleri vaatamine võib muutuda koormavaks, sest inimene ei suuda keskenduda ja loetut-kuuldut meelde jätta. Mõtted on fookustunud näiliselt lahendamatutele raskustele ja halvale enesetundele. Tekivad unehäired, söögiisu väheneb, seksuaaliha kaob. Aja möödudes võib tunduda, et sellele olukorrale ei tulegi lõppu ja et asjade paremuse poole suunamiseks pole võimalik midagi teha. Süvenev lootusetusetunne võib lõpuks viia enesetapumõteteni.

Ärevus

Eristada võib kahte tüüpi ärevusseisundit:

  1. korduvad paanikahood, mis võivad alata ootamatult ja peaaegu igas olukorras. Paanikahoog seisneb intensiivses kartuses või ähvardava õnnetuse tunnetamises, mis algab äkitselt ning tekitab hingetust, südamepekslemist, valusid rindkeres, lämbumistunnet, peapööritust, käte ja jalgade kibedat pakitsemist, higistamist, värisemist, nõrkust, kuuma- ning külmahoogusid ja ebareaalsustunnet. Nende aistingute ootamatus võib viia mõttele, et tulemas on füüsiline või vaimne katastroof – näiteks südameatakk, hullumine või minestamine.

Inimesed kogevad paanikahoogusid, sest neil on suhteliselt püsiv kalduvus tõlgendada teatavaid füüsilisi aistinguid (nt südamepekslemist, hingetust ning peapööritust) katastroofina. Kerge hingetuse tajumist võetakse läheneva hingamiskatkestuse ning järgneva surma ohuna. Erutusega kaasneva nõrkuse tajumist tõlgendatakse kui lähenevat kokkuvarisemist. Südamepekslemist võetakse kui peatset südameatakki. Ebatavaliste või kiirete mõtete kogemist nähakse tõendina selle kohta, et peatselt kaotatakse kontroll mõtete üle, millele järgneb nõdrameelsus.

Paanikahoogusid kutsub esile mingi stiimul – see võib olla väline (nt olukord, kus inimene on varem paanikahoogusid kogenud), aga sagedamini on see sisemine (mõtted, kujutluspildid, või füüsilised aistingud). Kui stiimuleid tajutakse ohuna, ongi tagajärjeks hirmuseisund.

  1. üldistunud ehk püsiva ärevuse sümptomiteks on närvilisus, värisemine, lihaspinge, higistamine, peapööritus, südamekloppimine, nõrkus, kergelt väsimine, hingetus, kuiv suu, kõhulahtisus. Inimesel on ülemäärane kartus, et tema ise või tema lähedased võivad haigestuda või juhtub mingi õnnetus. Üldistunud ärevus väljendub sageli koos teiste murede ja halbade eelaimdustega. Üldistunud ärevusega inimene otsib alateadlikult kinnitusi probleemi säilimisele. Mõlemad häired võivad alguse saada masendavatest või stressi tekitanud elusündmustest.

Ärevuse teket soodustavad ka paljud mittetoetavad uskumused. Need on olemuselt väga mitmekesised, aga enamik neist keerleb sarnase temaatika ümber: vastuvõetavus teistele, kompetentsus, vastutustunne, enesekontroll ja ärevussümptomid ise.

  • Vastuvõetavusega seotud uskumused Ma pole midagi väärt, kui mind ei armastata. Kriitika tähendab, et mind isiklikult tõrjutakse eemale. Ma pean teistele alati meeldima.

  • Kompetentsust puudutavad uskumused Elus on ainult võitjad ja kaotajad. Kui ma teen kas või ühe vea, läheb mul halvasti. Ma ei saa hakkama. Teiste edusammud vähendavad minu omi. Ma pean kõike tegema täiuslikult. Kui mõni asi pole täiuslik, ei kõlba see kuskile.

  • Vastutustundega seotud uskumused Mina pean vastutama inimeste hea tuju eest, kui nad on minu seltskonnas. Mina vastutan selle eest, milliseks mu lapsed kasvavad.

  • Enesekontrolliga seotud uskumused Mina ise olen ainuke, kes saab minu probleeme lahendada. Ma ei tohi hetkekski kontrollpositsiooni kaotada. Kui ma lasen kellegi endale liiga lähedale, hakkab ta mind kontrollima.

  • Ärevusega seotud uskumused Ma pean kogu aeg rahulik olema. Ärevuse välja näitamine on ohtlik.